Ülo Sooster

ܜlo Sooster sündis 1924. aastal Hiiumaal. Sünnikoha rõhutamine on tema puhul eriti oluline, sest oma hilisemas loomingus toetub ta selle sümbolitele kadakatele ja kaladele. Rohkem kui ükski teine eesti kunstnik on ta neile lihtsatele ja kohalikus kontekstis argistele objektidele andnud sügava metafüüsilise tähenduse. Mäletan, kuidas kuuekümnendate uuenduslikum kunstnikkond kala eriti latikat ja lesta oma paljudes piltides produtseeris, takkajärgi tarkusena teenäitajaks Sooster, ent tulemuseks ikka nurgeline või lihtsalt dekoratiivne kala. Sooster seevastu formuleerib oma kala kontseptsiooni selgelt ja kaunilt see on korra saareke keset veemassi kaost. Samamoodi pole ka kunstniku kadakad pelgalt Hiiumaa puud, vaid analoogsed korrastatud looduse sümbolid kesk valgust, millesse ümbritsev maastik tihti sulab. Valguse väli on neis maalides just põhilisi muutuvaid kvaliteete, väljendades rohkem kunstnikusiseilma kui mälestusi lapsepõlvest. Päritolu on inimesele üks neid seadmusi, mida ta muuta ei saa see on valikuta antud lähtepunkt, kust me kõik alustame, et liikuda erinevais suundades.

Palju kasutatud muna-kujund on Soosterile isiklikust gnoseoloogiast tähtsaim sümbol. Muna on meie kõigi olemise alus, kogu ainelise maailma sünni sümbol.

Sürrealistlik Sooster

Ülo Soosteri loomingus võib eristada kolme eraldiseisvat loomingujärku: pallaslikku, modernistlikku ja sürrealistlikku. Kahe viimase ajalisi piire on raske täpselt määrata, kuna Soosteri kunstiotsingud kulgesid sageli paralleelselt. Pallaslik etapp on aga kronoloogiliselt hästi piiritletav õpinguajaga Tartu Kunstiinstituudis aastail 1943-1949. Viibimine aastail 1950-1955 poliitvangina parandusliku töö laagris Põhja-Kasahstanis tõi kaasa veel ühe loomingutahu – laagrijoonistuste sarja. Perestroika-aastatel hakati poliitvangide kunstikatsetusi Nõukogude Liidus vaatlema eraldiseisva kunstiilminguna nimetusega "laagrikunst" ja selle esindajaks loetakse ka Soosterit.

Alates 1950. aastast kulges Soosteri loominguline elu väljaspool Eestit ja eesti kunsti konteksti. Seetõttu seisavad uurijad Soosteri loomingu interpreteerimisel sageli raskuste ees, mida põhjustab olude mittetundmine ja Soosteri isiku deÅifreerimatus. Moskva kunstiteadlaste töödes avaldub kaks Soosteri retseptsiooni tüüpi. Neist esimene, poliitiline, keskendub kunstniku laagriaastatele ja tema osatähtsusele dissidentluse loomisel Moskvas ning rõhutab Soosteri avangardistipositsiooni nõukogude kunstis. Teist vaatekohta esindab Ilja Kabakov, kelle kontseptualistliku lähenemise eesmärgiks Soosteri monograafias on kunstniku loomingu kujutamine eelkõige just protsessi ja mitte tulemusena. Mõlemas tüübis on keskne vabaduse probleem, millel on nii poliitiline kui puhtalt loominguline tähendusvarjund. Sooster, kes esindas arginorme hülgavat käitumistüüpi, eksperimenteeris oma loomingus piiridega ja pani neid proovile. Ta realiseeris end kohati lausa piiritus uuenduslikkuses, mis torkas Nõukogude Liidu rangelt reglementeeritud kunstielus teravalt silma ning põhjustas kunstnikule jätkuvalt uusi poliitilisi konflikte.

Soosteri mitmekülgses isiksuses on võitlejanatuur üks esileküündivamaid. Suisa enesehävitusliku kirega jättis ta käsutamata võimalused kompromissideks või elulaadi muutmiseks. Ta destabiliseeris totalitaarset süsteemi kõigi tema võimuses olevate vahenditega ning valitud taktika osutus edukaks – lõpuks ei suutnud teda takistada enam keegi peale tema enda. Sooster pööras pahupidi mitmed olulised mõisted ning opositsionäärina kehtestas oma reeglid, mis on teinud ta huvipakkuvaks totalitarismi jäikade piiride lõhkujana. Vastukaaluks Soosterile-võitlejale võib tema isiksuse teise olulise tahuna esile tuua Sooster-ülesehitaja, kes loob uusi mõisteid. Tema looming sisaldab, vastavalt läbitavale arengujärgule, selliseid raskesti tõlgendatavaid ilminguid nagu universaalsus, lõpmatus, sünd, surm ja erootika.

Et Sooster esindas "kodumaatut kunstnikku", on rahvuslikud narratiivid tema puhul teisejärgulise tähtsusega. Alles elu lõpul murravad lapsepõlve maastikud end Soosteri sümboolikasse, kuid suhted kodumaaga kujutavad endast tänaseks juba lahtirääkimatut teemat. Me võime jälgida üksnes tema võõrdumuse kujunemist ja teha oletusi.

Mees, kes tahtis kõike proovida
Katkend Ülo Soosteri abikaasa Lidia Serh-Soosteri memuaaridest:

Viimastel aegadel oli Ülo hakanud vihkama raamatuid. Ta lausa kannatas sellepärast, et teda tuntakse ennekõike graafikuna, aga mitte maalijana, kuigi just maal oli tema loomingu sisuline osa. üœkski raamat, mida ta illustreeris, ei ilmunud tavalisel kombel. Ikka ja jälle noriti ta piltide kallal, ikka ja jälle sunniti teda midagi ümber joonistama seda muidugi olmelise maitse kasuks.

Olme! Aga Ülo uskus hoopis hauatagust elu. Ja seda, et ka Marsil on elu. Ta tahtis kõike läbi tunnetada ja ära proovida. Peamine, ta tahtis tunda seda, mida tunnevad inimesed siis, kui läheneb surm. Ta tahtis teada, mis on paradiis ja põrgu, ta tahtis tunda saada puhastustule piinu. Ta rääkis mulle enam kui kord, et tahab teada, mida tunneb see, keda tapetakse. ܜkskord sidus ta endale nööri kaela ja sikutas sõlme kuni iivelduseni. Pärast seda oli saabunud magus ja taevalik kergendustunne. Alles siis laskis Ülo silmuse lõdvaks.

Rohkem kui kord seisis Ülo paduvihmas, kuulatades äikese mürinat ja vaadates välkude sähvimist. Rohkem kui kord lamas ta kuni külmumiseni paksus lumes. ܜkskord sidus ta ennast ööseks puu külge kinni: ta tahtis nimelt näha kuud ja tähti läbi une.

Jumal küll, mis sellele hullule kunstnikule ainult pähe ei tulnud! Ta proovis koguni morfiumi ja suitsetas hašiši. Seda kõike selleks, et oma piltides edastada inimeste tundeid. Ta tahtis armastada kõiki naisi maailmas: nii pakse kui kõhnu, ilusaid ja koledaid, blonde ja brünette, punapäid ja kastanikarva naisi. Ta tahtis tabada tabamatut. Ülo jooksis nagu metsloom puuris, kurvastas häälekalt möirates, et teda ei mõisteta. Ta trampis raevus jalgadega, et siis minna ja uputada oma raev viina sisse. Aga siis tuli öö, tuli uni, ja ärgates naeratas ta mulle vastu ja tormas töö kallale.

Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi rääkinud patust ja kahetsusest. Ma ei mäleta, et ta oleks süvenenud religiooni saladustesse. Ülo oli ateist, ent samas hästi valgustatud ateist. Ta tundis piiblit. Talle meeldisid arutelud maailma loomisest. Ta teadis moslemite, katoliiklaste, luterlaste ja baptistide usutalitusi. Minu isaga rääkis ta judaismi rituaalidest. Talle pakkusid huvi kõik asjad. Tal oli asja igale poole.Ā 

Elulugu: kronoloogia

1924
Sündis 17. oktoobril Hiiumaal Käina vallas ܜhtri külas Pendi talus. Sai eesnimeks Ülo-llmar. Soostereid kutsuti külas "paganasuguharuks". Isa Johannese suguvõsas oli mitmeid ärksa vaimuga inimesi. Isaisa Juhan oli küll talupidaja, kuid samas ka kooliinspektor, baptisti-jutlustaja, pillimees ja Eesti Rahva Muuseumi korrespondent. Vanaonu Priidu püüdis tõlkida Uut Testamenti kreeka keelest eesti keelde. Isa Johannes meisterdas pille ning musitseeris koos oma vendade ja õega perekonnaorkestris. Onu Julius tegeles joonistamise ja modelleerimisega. Ülo kunstiharrastus ilmnes varakult: ta tegeles savist voolimisega, joonistas ning alustas ka esimeste graafiliste katsetustega linoolil. Uurimaks kunstiraamatuid õppis iseseisvalt prantsuse ja inglise keelt.

1926
Perre sündis tütar Meedi. Pärast vanemate lahkuminekut kasvatas lapsi ema Veera.

1932
Alustas kooliteed ܜhtri algkoolis.

1938
Lõpetas ܜhtri algkooli ja jätkas õpinguid Kärdla Reaalkoolis.

1939
1. septembril puhkes Teine maailmasõda. 28. septembril sõlmiti NSV Liidu ja Eesti Vabariigi vahel pakt, mille alusel rajati Eestisse Nõukogude Liidu sõjaväebaasid.

1940
24. juunil toimus Eestis kommunistlik riigipööre ning 6. augustil liideti Eesti NSV Liidu koosseisu. Lõpetas Kärdla Reaalkooli II klassi ja viidi üle järgmisse, kuid andmed selle lõpetamise kohta puuduvad.

1941
22. juunil tungis Saksamaa Nõukogude Liidule kallale. Isa mobiliseeriti Nõukogude Armeesse, naasis ema juurde ܜhtrisse, kus abistas vanaisa talupidamises.

1943
Hilissügisel astus Tartu Kõrgemasse Kunstikooli "Pallas". Ado Vabbe toetas andeka noore vastuvõtmist, kuigi Soosteril puudus keskharidust tõendav

dokument, l kursusel oli tema peamiseks õpetajaks Juhan Nõmmik, kes rõhutas eriti söega joonistamise osatähtsust. Akvarelli ja krokiid õpetas Johannes Võerahansu ning maali lühikest aega Aleksander Vardi. Soosteri lemmikkunstnikud olid impressionistid.

1944
Märtsis mobiliseeriti Saksa sõjaväkke ja saadeti väljaõppeks Tšehhimaale Deutsch-Brodi sanitaride kursustele, mille lõpetas juulis. Tutvus kursustel Valdur Ohakaga. Mõlemad tulid Eestisse Kloogale, kust nad saadeti Jõhvi lähistele rindele. Sõjatee lõppes Avinurme all, pages seejärel Hiiumaale. ܜlesõidul aitas teda isa, kes oli toona punaväes. Sügiseks olid saksa väed Eesti territooriumilt taandunud. Hilissügisel naasis Tartusse kunsti õppima. "Pallas" nimetati Tartu Riiklikuks Kunstiinstituudiks. Elas koos Johannes Võerahansu, Lagle Israeli, Mari Räägu, Helve ja Ants Viidalepa jt. Lepiku tänava ühiselamus.

1945-1947
2. septembril 1945 lõppes Teine maailmasõda. Soosteri toakaaslasteks Lepiku tänava ühiselamus olid Valdur Ohakas, Heldur Viires ja August Teearu. 1946. aasta jaanuaris üüris korteri algul Marja, hiljem Vanemuise tänavale. II ja III kursusel oli maaliõppejõuks Elmar Kits, üks Ado Vabbe õpilasi. Vabbe hakkas maali andma IV kursusel nn. portreemaali ateljees. Käis koos E. Kitsega vabas õhus maastikku maalimas. Tegeles skulptor Enn Roosi juhendamisel portreeskulptuuriga. Pärast koolitööd käisid nii õpilased kui õpetajad koolimaja vastas asuvas kohvik-sööklas "Horn" istumas. Kuna kohvikukultuur oli veel au sees külastati ka Tartu kohvikuid "Ateena" ja "Werner". Ć•htuti istuti tihti õllesaalis. Kujunes eriline aupaklik õpetaja-õpilase suhe E. Kitsega. Valmistas koolivaheaegadel kodus jugapuust joonistussütt ja spaatlilabidaid. Tema kaaslasteks olid V kursusel Helga Imelik (Jõerüüt), Harri Pudersell, Silvia Jõgever, Valdur Ohakas, Lüüdia Mark (Vallimäe-Mark), Tiina Sepp, Heljulaine Orlov (Zauram), Veelaine Ternel (Päi), Valdur Silm (Tugi), Eva Ole, Hannes Varjun, Ella Sikka, Hannes Pilter, Valve Sassijan (Pilter), Adu Säärits, Otto Paap, kes kõik ei lõpetanud instituuti. Vanematel kursustel õppisid Kaja Kärner, Valve Moss (Janov), noorematel Ester Potisepp (Roode), Henn Roode ja Heldur Viires. Viimatinimetatud ja S. Jõgever, L. Saarts, V. Ohakas ja L. Mark käisid Tartu Kunstimuuseumi raamatukogus kunstiajakirju vaatamas, loeti Max Jacobi käsitlust Picassost, Herbert Readi "Moodsa kunsti" sõjaeelset tõlget. Henn Roode tõlkis eesti keelde Raymond Escholier' raamatu "La peinture frangaise XXe siecle". Vaimustuti prantsuse kunstnikest R Bonnard'ist ja E. Vuillard'ist. Vaadati Tartu Kunstimuuseumi maalikogus, Endel Kõksi ema juures ja Karl Pärsimäe sugulaste Kookide juures Tallinnas varasemat eesti kunsti. Arutati E. Kitse ja J. Võerahansu personaalnäitusi. Vaimustus Ilmar Laabani sürrealistlikest luuletustest. Koolivaheaegadel käis Hiiumaal, 1946. aasta suvel koos H. Viiresega. Kooliaja pildid on realistlikud, neile on iseloomulik tugev vormitunne. Palju on Hiiumaa maastikke, koolikaaslaste portreid, Tartu vaateid ja värvilise pliiatsiga visandatud kohvikustseene, mitmetel teemadel monotüüpiaid. Katsetas moodsa kunsti erinevaid laade, üheks lemmikkunstnikuks kujunes Picasso. Viimasel kursusel jõudis abstraktse kunstini, kuid selles laadis tööd pole säilinud. Meieni jõudnud üksikud mustad, riidega ületrükitud kompositsioonid on peaaegu abstraktsed.

1948
Pärast ƜK(b)P Keskkomitee otsuse avaldamist V. Muradeli ooperi "Suur sõprus" kohta algas sotsialistliku realismi ideoloogia pealetung, meetodist kõrvalekaldujaid süüdistati formalismis. Etteheiteid pälvisid mitmed Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud, kriitiliselt jälgiti lõpetajate diplomitööde teemade valikut. V kursuse teisel semestril tekkis konflikt Vabbele määratud assistendi I. Anton-Aguga, viidi üle A. Vardi kompositsiooniateljeesse. 4. oktoobril kinnitas komisjon lõplikuks diplomitöö teemaks "Tartu raudtee depoo dispetÅer" (töö kaitsmisel "Tartu tänava asfalteerimine"). Varasem teema – toonase tippsportlase Heino Lipu portree -heideti kõrvale, sest portreteeritaval polnud võimalik poseerida. Diplomitöö juhendajaks määrati E. Kits.

1949
Elas diplomitöö valmimise ajal ühiselamus (praeguses Tartu Kunstimuuseumi hoones Raekoja plats 18), kus tal oli ateljee. Tartu Riikliku Kunstiinstituudi riikliku eksamikomisjoni otsusega omistati talle 28. juunil kunstnik-maalija kvalifikatsioon. Pärast lõpetamist sõitis töö leidmise lootuses Tallinna. Sai ateljee Pika jala torni, 1. septembril kirjutas avalduse ENSV Kunstnike Liitu astumiseks. Vahistati 28. detsembril. Vangistati ka õpingukaaslased L. Saarts, V. Ohakas, H. Viires, H. Roode ja E. Roode. Esitati absurdne süüdistus kuulumisest nõukogudevastasesse grupeeringusse, kus olevat arutatud vastupanu küsimusi juhuks kui Ameerika ja Suurbritannia tungivad Nõukogude Liidule kallale, samuti võimalikke põgenemisteid NSV Liidust Pariisi, sh. Hiina kaudu. Soosterit süüdistati Hiiumaal lennuki kaaperdamise ja Rootsi põgenemise kavatsuses. Esitati ka küsimusi õppejõudude A. Vabbe, E. Kitse jt. pedagoogitöö, nende nn. formalistlike ja väikekodanlike kunstivaadete kohta. Tööd läksid ateljeest kaduma, legendi järgi kästi järgmisel ateljee üürnikul need põletada.

1950
ܜlekuulamised kestsid 14. juunini, mil sõjatribunal langetas Ā§ 58-1 a, 58-11 alusel oma otsuse. Sooster saadeti 10 aastaks vangilaagrisse Dolinkasse, mis asus Kasahhi NSV-s Karagandast 5 km kaugusel. Tartu vanglas oli ta ühes kambris H. Viiresega, enne ärasaatmist V. Ohaka ja L. Saartsiga. Viimasega (teise versiooni kohaselt toimus arutlus H. Viirese ja H. Roode vahel) arutati, milline peaks olema uus kunst ja nimetati see "dünaamiliseks staatikaks". V. Ohakas tegi joonise, mis teooriat visuaalselt iseloomustas. Leningradis, enne erinevatesse sihtpunktidesse laialisaatmist, oli ühes kongis koos H. Viirese ja V. Ohakaga. Oli vangilaagris esialgu tuletõrjuja. Kohtus laagris poeet Roman Sefiga, kes oli saadetud laagrisse 15-aastase poisikesena. Nende sõprus jätkus ka hiljem Moskvas. Tartu Kunstiinstituudi õppejõu ametist vabastati A. Vabbe, E. Kits ja A. Vardi ning vaid aastase tööloleku järel ka K. Kärner, keda ametnik nimetas "jätistega suhtlejaks". Tartu Kunstiinstituut otsustati üle viia Tallinnasse, Tartusse jäi ENSV Riikliku Kunstiinstituudi Tartu osakond, mis tegutses kuni 1955. aastani. Joonistas pidevalt nii vanglas kui ka vangilaagris, kõige enam kaaslaste portreid. Tihti oli joonistusvahendiks ahjust näpatud süsi. Laagris sai oma harrastuse eest 5 päeva kartsa. Joonistused visati kättesaamise järel koristuseks ahju, kust Sooster neid päästa püüdis. Mõned säilinud tööd on põlenud äärtega. Salaja valmisid olmestseenid vangide elust ja erootilised stseenid. Mõnedele pisikestele mustvalgetele joonistele on kirjutatud stseeni pealkiri ja värvid, nagu oleks tegemist suuremate tööde kavanditega. Osa vangilaagri-joonistustest on hoiul Tartu Kunstimuuseumis.

1953
5. märtsil suri J. Stalin. Vangistatute omaksed hakkasid kirjutama palvekirju kinnipeetavate vabastamiseks.

1954
Kohtus sügisel vangilaagris oma tulevase naise, Moskvast Dolinkasse pagendatud juuditari Lidia Serhiga, kes oli laagris tänu sõjaaegsele sõprusele ameerika lenduriga. Aastail 1943-1946 oli ta olnud asumisel Krasnojarski krais, 1950. aastal arreteeriti ta nõukogudevastase propaganda pärast taas ja saadeti 7 aastaks vangi. Kohtumise ajal töötas Lidia naistelaagris kunstnikuna. Tutvumise ajal töötas ka Sooster laagri kultuurimajas kunstnikuna. Maalis vangilaagris hulgaliselt autoportreid, neist üks ekspressiivsemaid on 30. sünnipäevaks valminud "Hirm" – mehe kramplikuks kärjeks avanenud suu.

1955
Tänu kunstniku ametile sai võimaluse maalida, käsutades alusmaterjalina laagri postipakkide ümbriskangast. Vabastati Balti sõjaväeringkonna tribunali otsusega 4. detsembril vangilaagrist. Lüürilised joonistused armunud paarist ja noorest perekonnast, mille taustaks olid mõnikord püramiidid ja palmid. Väikesed tuÅikompositsioonid, kus laialivalgunud värvi on vajutatud riide koemuster. Tulemuseks on monotüüpiat meenutav, kohati nonfiguratiivne kujund. Joonistas pidevalt Lidiat ja ennast.

1956
Ilmus NLKP Keskkomitee määrus isikukultusest ja selle tagajärgedest. Septembris toimus Ungaris ülestõus, mille Nõukogude Liidu väed maha surusid. Toimus ENSV kunsti ja kirjanduse dekaad Moskvas. Lidia vabanes vangilaagrist. Kuna teda ei lubatud Moskvasse püsivalt elama asuda pöördus 30. aprillil tagasi Karagandasse. Sooster üüris endale ja Lidiale Dolinkas toa. Hakkas aastate jooksul valminud joonistusi tsoonist salaja välja tooma. 4. juunist pärineb töölaagri eriosakonna tõend selle kohta, et Sooster võis naasta oma endisesse elukohta. Sõitis koos Lidiaga Moskva kaudu Eestisse, peatus Jõhvis abielus õe Meedi Kalle juures. Sõitis Tallinna lootuses saada ENSV Kunstnike Liidu liikmeks, milleks pidi maalima teatud arvu proovitöid. Asus Jõhvis ja Kohtla-Järvel tegema eskiise kaevuritest ja nende tööst kaevanduses. Lidia sai sissekirjutuse Meedi abikaasa ema juurde Tallinnasse, Ülo aga Jõhvi õe juurde. Septembris registreeriti Jõhvis nende abielu. Maalis Lidiast portree "Pruut". Käis mitmeid kordi Tartus ning külastas oma instituudiaegseid sõpru. Tartu külaskäikude ajal toimusid elavad vestlused kunstiprobleemide üle, õhutas vanu koolikaaslasi taas maalima. Vangistusest vabanesid ka V. Ohakas, H. Roode, E. Roode ja H. Viires, kes asusid elama Tallinna. Rooded ja Viires jätkasid õpinguid Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis, kus avaldasid tugevat mõju noorematele kunstiõppuritele. Ei võetud Eesti NSV Kunstnikke Liitu. Oktoobris kolisid Soosterid Moskvasse, asusid elama Lidia vanemate juurde Krossini tänavas. Moskvas olid vangistusest vabanenud Boriss SveÅnikov, Lev Kropivnitski, Arkadi Å teinberg. Oktoobris avati PuÅkini-nimelises Kujutava Kunsti Muuseumis Pablo Picasso näitus. Kohtus taas poeet Roman Sefiga, kes tutvustas talle kunstnik Juri Nolev-Sobolevi. Avati kohvik "Artistitšeskoje", kus hakkasid koos käima kunstnikud, ajakirjanikud, teatritegelased. Siin esines esmakordselt Bulat Okudzava. Oktoobris avati teater "Sovremennik", mille liidriks oli järgneva 15 aasta jooksul Oleg Jefremov, kelle-ga puutus kokku ka Sooster. Loomingut mõjutasid vangilaagri pained. On säilinud suletud vaatega maastikke, palju esineb aia ja tara kujundit, telefonipostide ridu. Valmisid Jõhvi ümbruse maastikud.

1957
Moskva kunstnike ja intelligentsi hulgas valitsesid N. Hruštšovi "sulaaja" meeleolud. Hakkasid toimuma nn. korterinäitused. Maneešist kujunes kunstinäituste saal. Toimusid III Moskva linna ja oblasti noorte kunstnike ning Eli Beljutini stuudio näitused. Suvel toimus VI ܜlemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival, mille raames korraldati M. Gorki nimelises Kultuuripargis 52 maa kunstnike osavõtul workshop ning näitus, kus eksponeeriti ka abstraktseid töid, korraldati loenguid. Inglase kunstnikest abielupaari Harry ja Catherine Colmani Ameerika kunsti käsitleval loengul ja Harry Colmani maalimisseansil osales eesti kunstnikest Lola Liivat-Makarova, kelle loomingusse jättis kõnealune kogemus tugeva jälje. Näitust külastas rida teisigi eesti kunstnikke. Abstraktsed tööd valmisid Soosteri õpingukaaslastel K. Kärneril ja V Janovil. Esimese nonfiguratiivse töö tegi kunstiinstituudi üliõpilane Olav Maran. Nii Moskvas kui Eestis oli võimalik tellida sotsialismimaade kunstiperioodikat, eriti populaarseteks kujunesid Tšehhoslovakkia ja Poola ajakirjad. ܜüris koos J. Soboleviga ateljee, mis asus Moskva edelarajoonis. Vähemalt kord nädalas joonistati ühiselt akti, modellideks brünett Šanna Lerner ja blondiin Julia Bulanova. Uuriti kubismi, dadaismi ja sürrealismi; R Picasso, G. Braque'i, Soosteri õhutusel ka M. Ernsti ja R. Magritte'i, G. de Chirico, A. Morandi ja J. Pollocki loomingut. Soosteril olid moodsast kunstist ilmselt mõnevõrra suuremad teadmised ning selja taga tugevam maalikool kui noortel Moskva kunstnikel. Loodi töid modernismi klassikute vaimus. Sobolev külastas koos Soosteriga Eestit. 28. detsembril sündis poeg Tennopent (perekonnaseisuametis ei lubatud kahte eesnime sidekriipsuga eraldada). Joonistuste temaatikas oli endiselt olulisel köhal armunud paar e. arabesk rannal, kuid nüüd asus deformeerima figuuri. Mõnes töös on piirjooned teravad, vormid geomeetrilised, figuurid teineteisega põimuvad. Samas stseenis omandasid amööbja keha ja nupp-peaga figuurid sürrealistliku varjundi. Hilisemates töödes arenesid seda tüüpi figuurid abstraktsete lihalike vormideni. Portreepeades käsutas deformatsiooni, kus silmad, nina ja suu on vahetanud asukohad. Lõi joonistusi, kus üldistatumal tasandil on püütud edastada vangilaagri elu ja üksiku inimese traagikat. Ka neis deformeeris figuuri. Eestit külastades maalis nii Hiiumaa kui Jõhvi ümbruse maastikke. Sai ܜLKNܜ KK kirjastuselt "Molodaja Gvardija" esimese tellimuse raamatu illustreerimiseks (tatari kirjaniku Rafail Tuhvatulini jutustused "Suvises kuumuses"). Valmisid kaasaegsete egiptuse kirjanike jutustuste kogumiku "Koht maa peal" illustratsioonid.

1958
Mais algasid laupäeva- ja pühapäevaõhtused koosviibimised Oskar Rabini korteris. Juunis toimus IV Moskva noorte kunstnike näitus M. Gorki nimelises Kultuuripargis, kus esines portreejoonistusega Lidiast. 23. oktoobril anti kirjanik Boriss Pasternakile Nobeli kirjanduspreemia. H. Kitsel, A. Vardil, H. Viiresel ja L. Saartsil valmisid esimesed abstraktsed tööd. Juunis hakkas koos J. Soboleviga külastama alternatiivse intelligentsi kooskäimise köhaks kujunenud kohvikut "Artistitšeskoje". Kirjastusele "Detgiz" valmisid koos J. Soboleviga tehtud illustratsioonid skulptor Ernst Neizvestnõi ema Bella Dišuri raamatule "Klaasist jõgi". Tutvus Dizuri vahendusel kunstnik Boriss Šutovskiga. Hakkas tihedalt suhtlema kunstnik Ilja Kabakoviga. Kohtus tõlkija ja kirjastuse "Hudošestvennaja literatura" toimetaja Romuald Minnaga, kelle isa oli eestlane. Eestis käikudel peatus R. Minna Soosteri soovitusel V. Janovi juures. Sai tellimuse illustreerida eesti autorite teoseid, esimesena valmisid illustratsioonid A. Jakobsoni jutustuste kogumikule. Valmis vangilaagri elu üldistusena mõjuv maal "Inimene, kes kuivatab rätikut tuule käes". Maastikes esines jätkuvalt, ilmselt alateadvusliku suletud territooriumi paine kajastusena, tara ning telefonipostide lõputu rea motiiv. Naisaktid muutuvad tugevaks ja vormikaks. Valmisid esimesed kompositsioonid kadakate teemal ja tugevasti stiliseeritud vormiga picassolikud natüürmordid. Palju deformeeritud figuuridega antiigiainelisi joonistusi. Lootis tõlkijate August Annisti ja Karl Reitavi nõusolekul illustreerida Homerose eeposeid. Joonistused erekteerunud peenisega sarvikust ja lamavast naisaktist rannal. Portreejoonistused pojast, sh. kaks joonistust poisikesest lindudega.

1959
15.-27. septembrini toimus N. Hruštšovi visiit Ameerika ܜhendriikidesse. 19. mail avati Sokolnikis Ameerika kunstnike näitus, kus eksponeeriti ka J. Pol-locki, A. Gorky, M. Rothko jt. maale. Algas nõukogude kunstnike teoste illegaalne müük Läände. Septembris sai J. Sobolev kirjastuse "Znanije" peakunstnikuks, kirjastuses sai tööd ka Sooster. Osales juunis NLKP Moskva linnakomitee korraldatud raamatukunstnike, graafikute ja plakatistide näitusel Kunstitöötajate Keskmajas, kus esines ka E. Beljutini stuudio. Esines Leipzigi näitusel "Maailm lapse silmade läbi", pälvis diplomi joonistuse "Poiss tuvidega" eest. Aprillis-mais toimus Tallinna Kunstihoones esimene noorte kunstnike tööde näitus, kus olid väljas ka Soosteri koolikaaslaste tööd. O. Maranil valmis esimene sürrealistlik maal "Väljavaade". Illustreeris F. Tuglase "Väikest Illimari", R. Sirge ja A. H. Tammsaare teoseid. Valmisid mitmed grotesksed ja huvitava deformatsiooniga portreed ("Piero della Francesca", "Juri Sobolev", ilmselt ka "Autoportree" jt.). Jätkuv huvi natüürmordi ja käiade vastu. Esimesed muna-motiiviga kompositsioonid. Töödesse tuli jõemotiiv purjekatega. Lõi tuulelohe saba meenutava kujundiga abstraktseid joonistusi. Joonistused ažuursetest, geomeetrilistest mosaiigikildudest koosnevatest kadakatest. Jätkas aktidega mererannal, millest mõned muutusid peaaegu abstraktseteks vohavateks vormideks. Esimene joonistus paokil huultest, milles palju pisikesi huuli. Käsutas töödes värvilaikudega põimitud kollaazi.

1960
Moskvas toimus kolme Balti liiduvabariigi kunstinäitus. Mai lõpus avati V. Majakovski muuseumis kunstnik El Lissitzky tööde näitus. Soosterite Krossini tänava korter muutus teisipäeviti avangardse intelligentsi kooskäimise köhaks. Enamasti olid köhal J. Sobolev, R. Minna, J. Nutovitš, Vladimir Jankilevski, Boriss Zutovski, Mihhail Grobman, kunstiteadlane Irina Uvarova, hiljem laienes osavõtjate ring veelgi. Moskvas olles ööbisid ateljees Eesti sõbrad, kellele tutvustas Moskva kunstnikke, näitusi ja head kunstikirjandust sisaldavaid raamatukogusid. Mais-juunis toimus Tallinna Kunstihoones noorte kunstnike näitus. Sooster eksponeeris F Tuglase "Väikese Illimari" illustratsioone. See oli ainus Soosteri esinemine ametlikult korraldatud näitusel Eestis. 1. septembrist-11. oktoobrini toimus Tartu VIII Keskkoolis S. Jõgeveri korraldatud Tartu kunstnike rühma (V. Janov, S. Jõgever, K. Kärner, V. Ohakas, ܜ. Sooster, L. Saarts, L. Vallimäe-Mark, H. Viires ja L. Israel) näitus. Soosterilt oli näitusel 20 tööd: illustratsioone (sh. F. Tuglase "Väikesele Illimarile"), antiigiainelisi tušijoonistusi, üks kala-motiiviga teos, kompositsioonid vangilaagri teemal, kaks õlimaali kadakatest, "Emajõgi", "Kaupmees" ning "Natüürmort". Näituse idee pillas Sooster, kes otsis Eestis esinemise võimalusi. Näitust saatis esialgu S. Jõge veri tekst, kus iseloomustati kõigi esinejate ühiseid loometaotlusi. Hiljem saatis teksti ka H. Viires. Mõlemad tekstid olid seinal vaatajatele lugeda. Näitusest kirjutas arvustuse toonane keskkooliõpilane Mati Unt. Väljapanek tõi endaga kaasa palju ebameeldivusi. Nii Kunstnike Liidu Tartu osakonnas kui ka Tartu TSN Täitevkomitees toimusid hukkamõistvad koosolekud, S. Jõgever pidi aru andma ENSV Kunstnike Liidu juhatuse koosolekul Tallinnas, ajalehes "Edasi" ilmusid kriitilised artiklid. S. Jõgever saadeti hiljem Moskvasse n.-ö. loomingulisse komandeeringusse nõukogude kunsti tundma õppima, peamiselt tutvus ta seal raamatukogudes kunstikirjandusega. Külastas Tartus Ellinor Aikit, kelle tugevalt krobelise faktuuriga kihiti maalitud pildid avaldasid talle tugevat muljet. Piltidele ilmus hilisemaid töid iseloomustav reljeefne faktuur. Käsutas faktuuri maalimiseks pastat, mille pinda kord kraapis, kord tilgutas sellele värvi. Viimast võtet käsutas ka joonistustes. ܜhele tilgutatud plekkidega abstraktsele kompositsioonile kirjutas sõna "spots". Katsetas templi- ning kopika hõõrutud jäljenditega munade, käiade jt. Kujundite tegemist. Ilmus A. Ditrihi raamat "Valgega mustal", kus osa illustratsioone on tehtud valge värviga mustale paberile. Käsutas hiljem musta fooni ka vabaloomingus. Lakoonilistes õunte ja pirnidega joonistustes katsetas kõrvetatud pindadega. Hulgaliselt abstraktseid, labürindile sarnanevaid joonistusi. Lõi sürrealistlikke päid, kus suu asemel on silm, silmas on piip, silmadeks on kõrvad.

1961
12. aprillil lendas Juri Gagarin esimese inimesena kosmosesse. 3. augusti öösel ehitatakse Berliini müür, Euroopa riigid jagunesid lõplikult kaheks poliitiliseks leeriks. Teadusesse ja progressi uskuvate Soosteri ja J. Sobolevi meeli köitsid toonased füüsikute mõtteavaldused. Avati kohvikud "Molodjoznoje", "Aelita" ja "Sinjaja Ptitsa", kus käisid koos alternatiivse kultuuri esindajad. Siin mängiti džässmuusikat, mida armastas ka Sooster. Käis Riia, Tallinna, Tbilisi jt. NSV Liidu linnade dzässifestivalidel. Muusikaliste lemmikute hulka kuulus ka ansambel "The Beatles". Tarussast kolis Moskvasse maalikunstnik E. Å teinberg, kes külastas ka Krossini tänava korterit. 20. aprillil suri A. Vabbe. Võttis osa A. Vabbe matustest. S. Jõgever organiseeris 18.-24. aprillini kestnud Soosteri joonistuste näituse Lohkva raamatukogus, kus oli väljas ka kolm tema enda tööd. Saatis Tartu kevadnäitusele kaks tööd, mis läbisid zürii, kuid kõrvaldati vahetult enne näituse avamist. Juulis toimus Tallinna Lauluväljaku paviljonis noorte kunstnike näitus. Arvustuses kritiseeriti K. Kärneri, S. Jõgeveri ja V. Janovi töid passiivse eluhoiaku ja intiimsuse pärast. Oktoobris tuli kolmeks kuuks H. Viires, samal ajal käis Moskvas ka V. Janov. H. Viires tegi Füüsika Instituudi näituse jaoks valiku V. Jankilevski joonistustest ning autor aktsepteeris tema valikut. Sooster ja Viires töötasid koos, mõlemal valmis hulgaliselt nooremaid kunstnikke mõjutanud joonistusi. V. Janov külastas mitteametlikku näitust J. NutovitÅi korteris, kus esinesid Erik Bulatov, Eduard Å teinberg, Vladimir Veisberg, Otari Kandaurov, Aleksandr Haritonov, Lidia Masterkova, Oskar Rabin, Dmitri Plavinski, Vjatšeslav Kalinin, Vladimir Jankilevski, Vladimir Nemuhhin, Nikolai VetÅtomov, Lev Kropivnitski, BateÅkin, Valentina Kropivnitskaja, Anatoli Brussilovski, Mihhail Kulakov. Valmisid maalid "Kitsed" ja "Mustad kadakad". Ilmus kolme rinna, käe ja jalaga sürrealistliku tantsiva hiidnaise kujund. Käsutas uudse vahendina viltpliiatsit, millega tegi üle ka varasemaid töid.

1962
Novembris ilmus ajakirjas "Novõi Mir" Aleksandr Solzenitsõni jutustus "ܜks päev Ivan Denissovitši elus". 11. aprillil avati Moskvas üleliiduline noorte kunstnike näitus, mis oli pühendatud ܜLKNܜ XIV kongressile. Kirjutas avalduse NSVL Kunstnike Liidu Moskva osakonnale, et astuda graafika sektsiooni liikmeks. Sai äraütleva vastuse. Hotellis "Junost" kuulutati välja V. Jankilevski, J. Sobolevi, ܜ. Soosteri ja E. Neizvestnõi näitus, mida ei avatud. 26. novembril toimus ühepäevane näitus &Bull;petajate Majas BolÅaja KommunistitÅeskaja tänaval, kus esinesid E. Beljutini stuudio, ܜ. Sooster, E. Neizvestnõi, V. Jankilevski ja J. Sobolev. Välismaise võttegrupi poolt näitusel tehtud filmilõiku näidati Euroopa ja Ameerika telekanalites pealkirja all "Abstraktne kunst Bolšaja Kommunistitšeskaja tänaval". Selle tulemusena kutsusid parteifunktsionäärid kõiki osavõtjaid esinema 1. detsembril avatud NSVL Kunstnike Liidu Moskva osakonna 30. aastapäeva näitusel Maneezis. Teise korruse ühes ruumis eksponeeriti Soosteri, J. Sobolevi ja V. Jankilevski, kõrval aga E. Neizvestnõi töid. 1. detsembril külastas ekspositsiooni N. Hruštšov, kes sõimas kunstnikke pederastideks ja ähvardas nad laagrisse saata. Vahetas Soosteriga mõned fraasid, kritiseerides tema (L. Soosteri mäletamist mööda) "Kuuvalget maastikku" või, nagu mäletab L. Rabitšev, kompositsiooni, kus oli kujutatud muna munas (see võis olla kompositsioon "Silm munas"). N. Hruštšovi käsul heideti parteilastest kunstnikud kommunistlikust parteist ja Kunstnike Liidu liikmed Kunstnike Liidust välja, l 7. detsembril toimus NLKP Keskkomitees parteifunktsionääride ja noorkunstnike esindajate esimene kohtumine, 24. ja 26. detsembril aga NLKP Keskkomitee ideoloogiakomisjoni koosolek, millest võtsid osa ka noored kirjanikud, muusikud ja kunstnikud. Ajakirjanduses ilmusid hukkamõistvad artiklid, mille tulemusena teenimisvõimaluste vähenemise tõttu halvenes Soosteri ja teiste rünnaku ohvriks langenud kunstnike majanduslik olukord. Sooster oli sunnitud töötama isegi valenime Smorodin all. Lidia Sooster töötas algul Moskva Väikese Teatri kunstilises tsehhis, hiljem N. Gogoli nim. teatris kunstnik-dekoraatorina. Krossini tänava teisipäevadele ilmusid Aleksandr Haritonov ja Viktor Pivovarov. Juunis toimus Tallinna Lauluväljaku näitusepaviljonis noorte kunstnike näitus, mille järel noortenäituste korraldamise traditsioon mõneks ajaks kätkes. Valmisid õlikompositsioonid "Suured kadakad", kus tuttavad kadaka ja muna kujundid on muutunud sürrealistlikeks vormideks, ja "Silm munas", kus silma kujund on kõige jälgimise ja jäädvustamise sümboliks. Lõi palju erinevate kujundite ja joontemänguga abstraktseid tuši- ja viltpliiatsijoonistusi. Viimase lapiku otsaga tõmbas laiu vonkleva joonega kujundeid. Sündisid osaliselt kollaazitehnikas abstraktsed kompositsioonid mustal paberil, joonistused vohavate kasvudena mõjuvate laialipuhutud tušiplekkidega. Tutvus füüsik Viktor Trostnikoviga, kellega alustas koostööd raamatu "Füüsika: kauge ja lähedane" illustreerimiseks. Valmisid füüsikaainelised vabakompositsioonid, kus soosterlikud kujundid põimuvad taevakehade, füüsikaliste mudelite ja fotosünteesi skeemidega. J. Spangenbergi jutustuse "Linnud, jänesed, rebased ja teised" värvilistel guaši- ja pastelltehnikas illustratsioonidel käsutas värvipinna kraapimist ning kollaazi. Neile illustratsioonidele oli iseloomulik mõõtmatu avara ruumi tunne, mis saavutati silmapiiri madalale toomisega.

1963
Jaanuaris toimus Kremlis teine ning 7. ja 8. märtsil kolmas parteitegelaste ja loomingulise intelligentsi kohtumine. Uuesti ilmusid süüdistavad artiklid. Eesti Riigiarhiivis säilitatava Soosteri ja tema kaaslaste 1949. aasta protsessi toimiku vahel on NSV Liidu Ministrite Nõukogu Julgeoleku Komitee kiri 15. juunist 1963, milles nõutakse andmeid ܜ. Soosteri kohtuasja kohta. Remondi ettekäändel suleti kohvik "Artistitšeskoje". Krossini tänaval külastas Soosterit nn. lianozovlaste rühm, kuhu kuulusid Jevgeni Kropivnitski (visati jaanuaris just selle rühmituse organiseerimise eest Moskva Kunstnike Liidust välja), tema naine Olga Potapova, nende tütar Valentina koos mehe Oskar Rabiniga ja poeg Lev Kropivnitski koos Boriss Svešnikoviga, kes tahtsid näha Maneezi näituse töid. Ateljees käisid kineetiliste skulptuuride autor Lev Nusberg ja Francisco Arana Infante. Tallinnas toimus poeet Andres Ehini kodus O. Märani abstraktsete ja sürrealistlike kompositsioonide näitus. Sooster suhtles Maraniga, kellel oli hea kontakt ka tema eesti sõpruskonnaga, sest viimane lõpetas koos H. Viirese ja H. Roodega 1959. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi. 1950. aastate lõpust alates toimusid O. Märani juures nn. salongiõhtud, kus käisid noored edumeelsed kunstnikud, kirjanikud, muusikud jt. Valmisid illustratsioonid raamatule "Füüsika: kauge ja lähedane". Illustratsioonide kallal töötades vaimustus füüsikast. Raamatus on palju skeeme, masinaid ja Soosteri lemmikkujundeid (nt. silm ja kõrv), mis kohati hõredalt viirutatud foonil mõjuvad sama kummastavalt nagu hilisem maal "Maastik silmadega". Joonistas pilte käiadest, kellel N. Hruštšovi, L. Breznevi ja A. Suslovi nägu. Krobelisi, kägardunud vorme kujutavad pildid, kus on kombatava faktuuri saavutamiseks käsutatud ohtralt õlivärvi koos pastaga, lõi palju abstraktsioone.

1964
14. oktoobril vabastati ametist NLKP Keskkomitee peasekretär N. Hruštšov. Mais avati Moskvas Tagankal draamateater, mida asus juhtima Juri Ljubimov. Septembris toimus Puškini nim. Kujutava Kunsti Muuseumis F. Leger' näitus. Moodustus Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi noorte kunstiüliõpilaste rühmitus ANK'64 (Tõnis Vint, Jüri Arrak, Malle Leis, Kristiina Kaasik, Aili Vint, Enno Ootsing, Tõnis Laanemaa, Tiiu Pallo-Vaik, Vello Tamm ja Marju Mutsu), mille esimene näitus toimus oktoobris teatris "Estonia". O. Märani vahendusel tekkisid ANK'64 kunstnikel Ülo Soosteriga tihedad sidemed, Moskvas käies külastati tema ateljeed. Sooster korraldas omakorda noorte kunstnike külaskäike Tartu koolikaaslaste juurde. Ankilaste töödes on tunda nii Soosteri kui teiste Moskva avangardistide mõju. Viljeldi sürrealistlikke joonistusi (eriti J. Arrak), abstraktsiooni ja kollaazi. Reedeti käidi koos Tõnis Vindi juures. Fotograaf J. Nutovitši korteris Moskvas toimus ANK'64 kunstnike näitus, kus olid väljas ka Soosteri tööd. Valmisid maalid "Maastik pommiga", erootiline kompositsioon "Huuled". Sooster saatis maali "Vana Tallinn" Tartusse ülevaatenäitusele, kus žürii selle tagasi lükkas. Pollocki laadis tilgutatud värviga abstraktsed joonistused, millest tegi tõmmise teisele lehele. Hakkas taas joonistama kord realistlikke, kord sürrealistlikke noore pringi kehaga erootilisi naisakte. Valmisid illustratsioonid E. Voiskunski ja l. Lukodjanovi ulmejutustuste kogumikule "Aja ristteedel".

1965
I. Kabakov sai ateljee kunagise elamuühistu "Rossija" pööningul Sretenski bulvaril, kuhu taotles ehitamisluba ka Sooster. Sretenski bulvari läheduses ateljeed omanud kunstnikke (ܜ. Sooster, l. Kabakov, L. Lamm, E. Neizvestnõi, E. Bulatov, V. Pivovarov jt) nimetas tÅehhi kunstikriitik Dušan Konecney, neid ühe märksõnaga ühendades "sretensklasteks". Osales mitmetel näitustel: 7. juulist-19. septembrini koos A. Brussilovski, E. Neizvestnõi, J. Sobolevi, V. Jankilevski, l. Kabakovi, B. Zutovski, L. Nusbergi ja grupiga "Dvizenije" näitusel "Alternative attuali 2" Itaalias L'Aquilas; Noorte nõukogude kunstnike (ܜ. Sooster, E. Neizvestnõi, M. Grobman, A. Brussilovski, E. Mihnov, J. Sobolev, V. Jankilevski, B. Šutovski) joonistuste ja graafika näitusel TÅehhoslovakkias; kaheksa Moskva kunstniku (sh. U. Sooster, I. Kabakov, V. Jankilevski; A. Brussilovski, J. Sobolev) näitusel Tšehhoslovakkias Usti nad Orlici Mostis; näitusel "Moskva kunstnikud" Poolas Zelena Gores ja Varssavis. Tegi esimese töö filmikunstnikuna ("Inimene ja aatom", rezissöör K. Dombrovski, "Tsentrnautšfilm"). Valmisid Soosteri suure langeva naisfiguuriga joonistus ja joonistus "Naine, liblikad ja masin".

1966
8. aprillil valiti L. Breznev NLKP Keskkomitee peasekretäriks. Moskvas toimus kolme Balti liiduvabariigi kunsti näitus. Krossini tänava kunstnike seltskond lagunes koost, sest koliti erinevatesse uusrajoonidesse. Uueks kogunemiskohaks kujunes kohvik "Aelita". Eestis toimus taas noorte kunstnike näitus, ajakirjanduses kritiseeriti kõige teravamalt abstraktsionismi ja sürrealismi. Tallinnas ENSV Teaduste Akadeemia fuajees toimus eksperimentaalnäitus "Maal, graafika, foto", kus O. Maran esines abstraktsete maalide ja sürrealistlike kollaažidega. Tartu Kunstnike Majas toimus Elmar Kitse isiknäitus, kus eksponeeriti ekspressiivseid poolabstraktseid kompositsioone. Oktoobris esines Poolas Sopotis ja Poznanis näitusel "Kuusteist kunstnikku Moskvast". Organiseeris koos J. Sobolevi, L. Lammi jt. "lianozovlastega" ühisnäitust Dubnas, mis aga keelati.

Valmisid mitmed geomeetrilise kujuga kadakate kompositsioonid.

1967
Mais valmis I. Kabakovi töötoa vastas ruumikas vannitoa ja köögiga ateljee, kus nüüdsest veetis üha rohkem aega. Tartus formeerus Kaljo Põllu eestvedamisel Tartu ܜlikooli Kunstikabineti juures kunstirühmitus "Visarid", kes organiseeris aastail 1962-1972 Tܜ vanas kohvikus nii noorte kui mitmete avangardsete kunstnike tööde näitusi.

1968
Maikuus laienesid Pariisi üliõpilasrahutused mitmetesse teistesse riikidesse. 21. augustil viis Nõukogude Liit oma väed Tšehhoslovakkiasse, et ülestõus maha suruda. Soosterid kolisid äärelinna metroojaama "Retšnoi vokzal" lähedale uude korterisse. Veidi hiljem vahetati Lidia vanematega korterid kokku ning koliti Lavotškini tänavale kolme tuppa. Ajakirjas "Detskaja Literatura" ilmus kunstnik Viktor Pivovarovi artikkel Ülo Soosterist. Esines näitusel "Uus Moskva koolkond" Tšehhoslovakkias Ostravas. ANK'64 käis kevadel Moskvas, kus kohtuti Soosteri, I. Kabakovi, J. Soboleviga. ANK-i kunstnikud külastasid hiljem Moskvat veel korduvalt. Soosteri, l. Kabakovi, V. Jankilevski, V. Kalinini, L. Kropivnitski, J. Sobolevi, A. Brussilovski, O. Rabini, V. Nemuhhini, D. Plavinski, L. Masterkova jt. tööd olid väljas kunstikoguja Aleksandr Glezeri "koduses muuseumis". Juunis esines Rooma galeriis "II Segno" näitusel "Moskva kunstnikud". J. Sobolevi eestvedamisel toimus dzässifestivali ajal Tallinna Mustpeade Majas Moskva kunstnike (ܜ. Sooster, J. Sobolev, V. Jankilevski, I. Kabakov jt.) ning noorte Tallinna kunstnike (eesotsas Tõnis Vindiga) ühisnäitus. Valmisid maalid "Rind", "Torso", "Naine-kentaur", "Mõranenud muna". Joonistustel esineb taas kolme käe, jala ning rinnaga naine. Illustreeris J. Smuuli "Jäist raamatut". Alustas koos rezissöör A. Hrzanovskiga tööd animafilmiga "Klaasist harmoonika", milles jutustatakse kunsti traagilisest, kuid lunastavast rollist väärastunud tarbimisühiskonnas. Filmile kirjutas muusika helilooja A. Schnittke, kunstnikuna tegi koostööd ka J. Sobolev. Valmisid maalid "Vaade akendest merele", "Maastik silmadega", "Roheline maastik", "Neljaks jaotatud muna". Joonistustesse tulid hobuse-naise, kinnikas-vanud suuga näo motiiv ning arabeskse joonega vastakuti paigutatud profiilidest tekkiv liivakella kujund. Septembris valmis film "Klaasist harmoonika", mille näitamine keelati. Jäi 20 aastaks riiulile. Oma aja kohta uuendusliku, poliitilisteks nimetatud filmi kujunduses käsutati tsitaate varasemast kunstist, sh. itaalia metafüüsilisest maalist ja sürrealismist (G. de Chirico, R. Magritte jt.). Filmi autor A. Hrzanovski saadeti "karistuseks" kaheks aastaks mereväkke aega teenima.

1969
Tallinnas organiseerisid Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi üliõpilased kunstirühmituse SOUP'69, mille liikmetel oli juba pärast Soosteri surma kontakte Moskva avangardiga. 26.-27. oktoobrini esines Tallinnas ja Tartus tänapäeva muusika ansambel "XX sajandi muusika" A. Ljubimovi juhatusel. Jaanuaris esines näitusel "Uus kunst Moskvast" Firenze galeriis "Pananti", mais Frankfurtis Maini ääres galeriis "Interieur", detsembris Stuttgarti galeriis "Behr". Alustas koos E. Nazaroviga tööd multifilmiga "Ettevaatust, hundid!" (rezissöör E. Gambur, muusika autor taas A. Schnittke), kus tugev imperialismi- ja militarismivastane kriitika oli põimitud Mowglitaolise poisi looga. Alustas koostööd L. Heifetsiga näidendi "KretÅinski pulm" lavastamiseks Moskva Väikeses Teatris, kuid lavastus keelati. Alustas Oskar Lutsu "Kevade" illustreerimist (ilmus alles l 972. a.). Soosteri raamatukujunduses võib tunda vene raamatuillustraatorite mõjutusi. Illustreeris J. Smuuli "Muhu monoloogid" ja V. Kartsevi "Novellid füüsikast". Graveeris metallplaadile varasemaid joonistusi, millest kunstniku Moskva-sõbrad tegid tõmmised alles pärast Soosteri surma.

1970
Isa juubeliga seoses külastas talvel viimast korda Hiiumaad. 25. oktoobril leiti surnult oma ateljeest. Ametliku tunnistuse kohaselt põhjustas surma insult. Viimastel eluaastatel oli Sooster lisaks alkoholile tarvitanud ka narkootilisi aineid, mis tekitas kahtlusi surma ametliku versiooni suhtes. Endised koolikaaslased V. Janov, L. Vallimäe-Mark, L. Saarts, H. Viires, V. Ohakas sõitsid Moskvasse ärasaatmistalitusele. Soosteri keha tuhastati Moskvas. Kuigi Sooster ei kuulunud ühtegi riiklikku kunstnike organisatsiooni maeti ta põrm 1971. aastal Tallinna Metsakalmistu Kunstnike Liidu hauaplatsile. A. Schnittke lõi kunstniku mälestuseks kontserdi oboele ja harfile.

1987
Valmis A. Hržanovski animafilm "Maastik kadakaga" ܜlo Soosterist.

1990
Valmis ܜ. Soosterist jutustav A. Hržanovski animafilm "Kaunite kunstide kool", kus kunstnikuna oli abiks Tenno-Pent Sooster. Esines 30. jaanuarist-25. märtsini näitusel "Moskva tänapäeva avangard" Kölni galeriis "Gmurzynska-Bargera", mais Zürichi Renee Ziegleri galeriis näitusel "Uued tendentsid Moskvas" ja 11. septemb-rist-1. novembrini Lugano Kunstimuuseumis ning 27. maist-26. juunini Barcelonas näitusel "IX Premi Internacional Dibuix Joan Mirõ". Tallinna kohvikus "Pegasus" toimus SOUP'69 ja "Visarite" ühisnäitus "Eesti edumeelne taie". Kopeeris maali "Ebavõrdne abielu". Valmisid maalid "Valged kadakad", "Valge muna", "Neljaks jaotatud muna", mis kujunesid nende kujundite arengu lõppakordiks. Joonistustesse tuli katkematu joonega spiraalsetest kujunditest koosnev keskelttühi ring.

Isikunäitused

1971 Tartu Kunstimuuseum
1971 Tallinna Kunstihoone salong
1979 Graafikute ܜhendkomitee näitusesaal, Moskva
1985 Tartu Kunstimuuseum
1985 ENSV Riiklik Kunstimuuseum
1990 Moskva Timirjazevski raj. TSN Täitevkomitee kultuuriosakond
1993 Küü-galerii, Tartu
2001 Eesti Kunstimuuseum, Rüütelkonna hoone

Kokkuvõte

TÄNAPÄEVAL, KUI ON SAADAVAL riiulite viisi esoteerilist ning psühhoanalüütilist kirjandust, ei tundu ehk Soosteri tollased leiud nii isikupärased, sest neis peegelduvad kaunis vahetult kogu modernistlikku kultuuri läbivad tendentsid. Ent ärgem unustagem, et nimetatud ideed formeerusid kuuekümnendatel, pärast seda, kui Sooster oli aastatel 1949-1956 Siberi vangilaagrites kinni istunud. Ja see ei olnud lihtsalt elu suletud rešiimis, vaid vanglakord klausliga, et vang ei tohi kogu kinnipidamise ajal midagi ei joonistada, ei maalida, isegi mitte loosungit kirjutada. Nii näitas mulle kunagi Soosteri laagrikaaslane Valdur Ohakas nende salaja, maalrivärvi päradest, maalitud minimaale tahte ja vaimu võitu rumala võimu ning jäiga aine üle.

Kui Sooster 1956. aastal vanglast vabanes, tuli ta täie endastmõistetavusega koju, Tartusse tagasi ja lootis ennast isamaal sisse sättida. Kahjuks ei tahtnud mitmed tema endised õpetajad ega ka sõbrad end poliitiliselt rüvetanud kunstnikuga tegemistki teha, rääkimata abist või tööpakkumistest.

Soosteri aitas tema juuditarist naine Lidia, kelle sugulaste juurde Moskvasse, pisikesse toauberikku koliti, ning aitas ka muu juudi seltskond saada nii tööd kui ka võimalusi suhtluseks läänega. On lausa sümboolne, et Soosteri poeg Tennogi ei leidnud Eestist erilisi võimalusi eneseavalduseks ning elab Iisraelis, teisel Pühal Maal. Et Soosteri olmetingimused olid kitsad ja sissetulekud ebaühtlased, tegi innukas kunstnik pidevalt kavandeid, joonistas tuhandeid skitse ja maalis põhiliselt väikeseformaadilisi maale. Kogu meieni jõudnud looming ongi Soosteri kavand tulevastele töödele sõnum tulevikku. Peab kinnitama, et tema sajad ja sajad joonistused sisaldavad tõesti üllatavalt palju värskeid ideid ja ainest, mida edasi arendada. Kui eestlased sealt edasiviivaid radu pole leidnud, siis paljud juudisoost Moskva kunstnikud küll. Vene kunsti suurkuju Ilja Kabakov on mitmes tekstis maininud Soosterit kui oma õpetajat ja eeskuju ning eksponeerinudki oma töid koos manalamehest sõbra omadega.

Vähe sellest, kui kuuekümnendate sula-aastatel hakkas Moskvas elavnema underground-elu, muutus alles so 1944. aastani Läänes (Eestis) elanud ja õppinud (Prantsuse lütseumis ja Tartu Pallases) Sooster kogu pealinna põrandaaluse seltskonna vaimseks liidriks, uue vene avangardi isaks.

Ta oli eeskujuks ja ideedegeneraatoriks mitte üksnes noortele kunstnikele, vaid ka filmimeestele, kirjanikele, muusikutele, heliloojatele, ajakirjanikele ja teadlastele. Usun, et palju tema loovast energiast ning vabast ajast kulus vahepeal jahtunud vene ahju ülessoojendamisele, millega nüüd Targad Ivanid mööda maailma ringi kihutavad. Tõsiasi on see, et vene suurimaid nüüdisheliloojaid Alfred Schnittke on talle pühendanud oma töid ja multifilmiklassik Andrei Hrzanovski linateoseid. Mida on Eestis pühendatud Soosterile ka pronksmuna tema haualt Metsakalmistul on kadunud!

Ometigi ei olnud Moskvas elanud Soosteri kontakt Eestiga sugugi lõtv, pigem vastupidi. Põlvkonnad nii enne kui ka pärast ANKi, kunstniku tähtsaim õpilaskond, said talt olulisi mõjutusi. Neist eeskujudest tähtsaimaks peaksin Soosteri enda elavat näidet avangardkunstniku võimalikkusest kommunistlikus diktatuuririigis ja veel selle südames.

Kasutatud kirjandus:
Ülo Sooster (1924-1970) / Mälestusnäituse kataloog Eesti kunstimuuseum, Tln 2001
Serh-Sooster, L. Mees, kes tahtis kõike proovida / Eesti Ekspress 14.10.1999
Lapin, L. ܜlo Sooster – vene ja eesti avangardi isa / Eesti Ekspress 14.10.1999